Kuna Instagrami storyd on ära kustunud ja järjest tuleb küsimusi, kus see väljakutse üldse alguse sai ning mis ma praeguseks olen juba ära teinud, aga mulle omaselt ma muidugi lühidalt kirjutada ei oska – seega panen selle kõik ühe pika jutuna kirja.
Käisin 31.juulil küünetehniku juures ja ta küsis minult, et mis hulluseid ma olen juba vallalisena korda saatnud. Ma vaatasin talle suurte silmadega otsa ja küsisin, et kas peaks üldse midagi korda saatma? 😂 Ta hakkas naerma ning rääkis, et kui tema vallaliseks jäi, siis tegi ta endale tattoo, hakkas trennis käima ja tõmbas ühe võhivõõra hoovi. Muljetasime seal jupp aega ning jäin mõtlema – mis asjad need siis on, mida peaks korda saatma, kui oled jälle vallaline. Ma ise suutsin esimese hooga välja mõelda, et okei, klišeena värvisin ma tõepoolest juuksed ära. Välja sõbrannadega muidugi minnakse ka, aga midagi muud mul nagu pähe ei turgatanudki. Lisasin Instragrami Q&A, kus küsisin, mis on siis need asjad, mida inimesed päriselt teevad, kui nad on just lahku läinud..ja no sealt tuli ikka puhast kulda! Kuna ma tõesti naersin südamest, ütlesin, et olgu, teen kõikidest pakututest variantidest 3 väljakutset ka päriselt ära.
Mida põnevat siis välja pakuti?
Enim populaarsemad vastused olid:
- Uus soeng (värvimine / lõikamine / juuksepikendused / tukk – kellele, mida);
- Trenni minek;
- Tinderi konto tegemine;
- Hookupivad kellegiga, kellega suhtes oldud aja jooksul ei saanud;
- Ostetakse uus garderoob;
- Sõbrannadega reisile;
- Üksinda reisile;
- Sekspoe külastus;
- Uued rinnad;
- Bachata kursus;
- Võtavad järgmise „vahepealse” jorsi meelelahutuseks;
- Tattoo tegemine
- Uute hotide pesupiltide tegemine;
- Minnakse terapeudi juurde;
- Flirditakse häbitult võõrastega;
- Magatakse võhivõõraga;
- Uue parfüümi ostmine;
- Tehakse ekstreermseid elamusi nt langevarjuhüpe;
- Minnakse võhivõõraga tinder deidile;
- Body Piercings;
- Ostetakse korter / kolitakse üksinda elama / haktakse kodu sisustama;
Kusjuures.. esimene kord, kui lahku läksin, ostsin samuti endale oma kodu Kristiinesse. Nüüd, mil ma olin juba kodus vaibad, voodi, söögitoolid, diivanilaua, voodipesud, dekoratiivpadjad jm. ära vahetanud.. siis ega muidugi käed rüpes enam passida saanud! Ostsin päevi näinud korteri Sütiste teele ja hakkasime seda Kristinaga renoveerima. Samas.. eks see tõesti mõjus omal moel teraapiana? 😂 Sisustamine, ehitamine, renoveerimine pidi psühholoogiliselt nn puhastumisena mõjuma. Ju ma olen siis nüüd maru puhastunud juba tänaseks! 😂 Samas tundub, et mu isiklik kodu on nagu Tallinna linn ja ei saa kunagi valmis – alati leiab, mille kallal “kõpitseda”.
Küll aga minnes nende vastuste juurde tagasi, siis osad asjad tundusid mulle täiesti loogilised. Teised.. not so much.
Miks ma peaksin enda parfüümi välja vahetama? Ega ma eksi lõhna endale hommikust õhtuni peale ei piserdanud. Mulle meeldib mu lõhn. Samuti miks ma peaks langevarju hüpet tegema? Ma olen vallaline, mitte eluisu kaotanud😂.
Trennist, enda eest hoolitsemisest, uuest garderoobist – nendest kõigist saan ma aru. Lisaks kui oledki saavutanud parema vormi, muidugi tahad ju ka endale parajas suuruses uusi rõivaid, millega oma “revenge body” eksponeerida. ..et ekskaaslane saaks nördimusega tõdeda, millisest suurepärasest kaaslasest ta ilma jäi ning teistpidi siseneda „parima võimaliku” iseendana uuesti turule. Ma enda meelest olen pigem koguaeg enda välimuse eest hoolt kandnud – seda ka suhte ajal.. Ainus, mida ma tõesti tegin on juuste värvimine punaseks. Ma olin ammu Cheryl Cole’i soengupilti vaadanud, aga polnud julgust, et ka enda peal ära proovida – mulle juuste blondeerimise mõte, et punast tooni saada, ülemäära ei meeldinud ja olgem ausad, et ega see mu juustele just pai ka ei teinud. Ent ometi Maribeli ilusalongi minnes kiitsid Marika ja Svitlana mõlemad mu ideed takka ning järgmiseks oli Svitlanal tarvis vaid värv kokku segada ja punapea minust saigi.
Millised kolm challenget ma siis tänaseks juba ära teinud olen? Tegelikult ei ole ma piirdunud sugugi kolmega – ma olen ära teinud nendest neli. Kahest olen rääkinud avalikult – ülejäänud kahest veel mitte. Ma olen täiesti aus – mul pole ammu nii lõbus olnud ja ma heameelega lasen elul end kanda😂.
Kõigepealt läksin ma muidugi juuksurisse, lõikasin juukseotsi ja värvisin juukseid. Seda ma aga väljakutseks ei pea – ma oleks seda tegelikult ju nagunii teinud. See oleks liiga lihtne olnud – nö „läbi lati jooksmine”.
Esimese väljakutsena tegin ma ära Tinderi, mille tuline vastane ma olen olnud.
Olgu öeldud, et täna ma pean seda superlõbusaks meelelahutuseks. Esmalt oli suur valik, kas teha Bumble või Tinder. Siis pidin esmalt välja selgitama, mis nende vahe on? Targemad teadsid öelda, et Bumbelis alustab naine vestlust. Tinderis aga matchi korral võib alustada emb-kumb ja kel „kangem” pakett ostetud, saab sõnumi saata ka enne matchi. Kuna ma ülemäära ise vestlust alustada ei tahtnud, siis otsustasin Tinderi kasuks. Nühkides piisavalt kaua vasakule pilte, sain aru, et jube tüütuks kisub see tegevus. Võtsin tasulise „gold” Tinderi versiooni. Mäng muutus oluliselt lõbusamaks, sest nüüd sain paremale ja vasakule swipe’da juba neid mehi, kes on mind eelnevalt juba „likenud” (ma ei tea, kas see on õige väljend, aga no paremale swipe’nud).
9,99 euro eest meelelahutust kui palju!
Ehk kui tasuta versioonis sa näed alles siis, kellele sa meeldid, kui teil on tekkinud „match”, siis tasulises versioonis näed Sa kohe, kellele sa oled meeldinud. Sealt leidsin nii mõnegi tuttava näo, kelle puhul tavaelus ei oleks osanud arvatagi, et ma võiks neile huvi pakkuda. Nii et nagu Mari-Leen ütles, siis ainuüksi sellepärast, et näha, kellele sa oma tuttavatest meeldib, tasuks juba see 9 eurot maksta😂. Ideena aga läks ka see „tasuline” versioon ka lõpuks lappesse, mille eest üks mu jälgijatest mind muidugi kohe ka hoiatas – sinna tuleb neid ka lõpuks liiga palju, nii et lõpuks sa ikkagi ei jõua / ei taha / ei viitsi süveneda. Paari esimese tunniga kogunes neid sinna üle 800 ning järgmiseks päevaks oli seal ca 2500 „kandidaati”, kelle seast oma printsi valgel hobusel otsida, et siis üheskoos päikeseloojangu suunas edasi kapata… 😂 ..ja siis ma sain Tinderist bänni. 😂
Ja ka see ajas mind naerma, sest ma ei teinud mitte kui midagi 😂 Sõna otseses mõttes ei teinud midagi – sest ma ei viitsinud seal paremale-vasakule swipeda ja ma üleüldiselt keerasin seal koguaeg asju tuksi – mingi superlike – mis asi see üldse on? Nagu kas „keskmine NORM” valikut ei võiks olla? Valik on ei – superlike ja meeldib? Ja kumb on siis kangem – paremale swipe või superlike? Ehk küll ma üritasin sealt neid eest ära lükata, mis automaatselt tähendas superlike’i ning seejärel swipesin nii agaralt vasakule, et swipesin sealt need mõned üksikudki minema, kes sümpaatse välimusega tundusid. Nii, et ma arvan, et kuskil 4-5 nendest profiilidest „peilisin” visuaalse hindamise tulemusena ikka välja. Esimene, kes mulle kirjutas mu arvamust Tinderi taseme osas väga ei tõstnud. Nimelt kutsus härra mind välja, aga kuna ma ütlesin, et pole kindel, kas tulekski temaga üldse välja, siis väga kiire ajagraafikuga Tinderdaja pisut solvus mu peale. Tal pole aega kirjasõprust pidada! Ja ma olen üldsegi liiga kõrk!
Teine, kes ka kirjutas, oli väga viisaka olemisega – väidetavalt olime temaga aastavahetusel isegi Vabaduse väljakul kohtunud. Kahjuks ma ise ei mäleta seda, aga kuna Anu ja Kristinaga tõepoolest „Moodis” aastavahetusel olime, siis küllap oli tal õigus. Tõele au andes nägin ühte profiili, mis oli teistest selgesti eristuv, sest enamik inimesi ei suuda oma CV-ssegi nii head enesekirjeldust kirjutada kui tema oma Tinderi profiili tutvustuseks.
Küll aga kolis märkimisväärse kiirusega Tinder mulle otsapidi Instagrami DM-i. Mu Insta DM oli selleks hetkeks oluliselt põnevam koht kui Tinder. Samuti elasid ka naised väga mu väljakutsele kaasa jagades oma kogemusi Tinderist. Laias laastus jagunesid naised kaheks: ühed, kes ütlesid, et ma totaalselt raiskan oma aega seal nn saasta sees supeldes ning teised, kes ütlesid, et nemad leidsidki oma kaaslase just Tinderist. Üks ema saatis koguni oma lapse pulmapäeva pildi, mis oli toimunud just minu „Tinderi avapäeval”. Näed – noored sõudsidki otse Tinderist abieluranda. Kõik on võimalik!
Minul aga polnud, sest noh, nagu ma ütlesin, ma sain sealt bänni. Põhjust ma muidugi siiani ei tea, aga targemad teadsid rääkida, et kas keegi reportis, kuna ma pole seal armastust otsimas, vaid teen nn „avalikku eksperimenti” või arvab Tinder, et keegi teine on teinud mulle libakonto. Nagu öeldud, põhjust ma siiani ei tea. Küll aga kahe päeva pärast tehti mu konto jälle lahti, aga ega ma seda suurt Tinderi võlu kätte ei saanud. Kuidas ma peaks vaid pildi järgi ütlema, kas mees on äge või mitte? Loeb ju terve komplekt. Lisaks tundus mulle mõnevõrra ebameeldiv ka mõte minna võhivõõraga kohtingule.. nii et Tinderi konto läks kinni ja nii lõppesid ka Tinderi seiklused.. või kas ikkagi lõppesid?
Väljakutse avada Tinderi konto sai aga rasvase linnukese kirja ja all in all – nalja sai täie raha eest!
Lisa kommentaar