Kuna vahepeal tuli tööelu peale, ei olnud selleks postituse tegemiseks mahti – mis seal ikka – hea mees (loe: naine), kes lubabki. Teiseks väljakutseks valisin minna sooloreisile.
Algselt pidime minema Antsuga Londonisse. Hakkasime õhtul pileteid ostma, kuni Ants avastas.. õigemini vastupidi, Ants päris kindlasti EI avastanud oma passi mitte kusagilt. Hakkasime vaatama Müncheni pileteid, kuna seal esines samal nädalavahetusel Adele. Probleem seisnes aga selles, et kui Londonisse oleksime läinud õhtuse lennuga, siis Münchenisse olid vaid lõunased piletid ja Antsul polnud võimalik enda kliente enam ära nihutada. Kui hommikul auto pesulasse viisin ning koju jalutasin, jäin mõtlema, et aga oot – kui Ants ei saa, miks ma mina ei võiks reisile minna? Minul ju ei ole ühtegi takistust. Lisaks olin lubanud ju 3 väljakutset täita. See oleks väärikas väljakutse nr 2. Seda enam, et ma PÄRISELT ei ole kunagi üksinda reisinud. Vähemalt nii, et võõral maal mind keegi ees ei ootaks.
Kell 11:00 ostsin majutuse ja lennupiletid. Kell 13:10 algas boarding. Oma suure elevuse käigus suutsin isegi ära unustada, et ma auto Pesukrattide juurde pessu viisin. Kui nad mulle kirjutasid, et auto on valmis, olin selleks ajaks juba teel lennujaama. Õnneks nad olid nii toredad, et ajasid mu auto sisse ning lubasid mul esmaspäeval autole järgi tulla. Nii ma siis esmaspäeval läksin väike häbi silmis ja lai naeratus näol oma puhtale autole järgi, mis juba reedest saadik mind uhkes üksinduses ootas..
Ma olen aus – ma olen kohutav hilineja, kohutav orienteeruja ja ma olen super üllatunud, et ma ei jäänud mitte ühestki lennukist maha ega eksinud kordagi ka ära. Ma ise tahaks selle eest küll medalit saada, aga ma saan aru, et normaalses maailmas ongi see täiesti tavapärane, et inimesed selliste „vägitükkidega” nagu „leia õige tee üles” ja „jõua õigeks ajaks kohale” hakkama saavad. Need, kes mind teavad, oskavad kinnitada, et ma olen sarihilineja ja see, et ma õigel ajal õiges kohas olin, on tegelt ka minu jaoks saavutus omaette.
Järgmine lemmik on mu „girl math”. Kuna lennupiletid sain 200€ soodsamalt, siis see on täiesti okei, kui ma panengi Hiltonisse veidi kallima toa – sest, halloo, ma sain ju lennupiletid just 200€ soodsamalt! Sama matemaatika saatis mind muidugi terve reisi. Taksoga hotelli oleks olnud 150€, mis tundus.. väga rets? Mu lennupilet Eestist Münchenisse maksis sama palju..Vaatasin, mis on esimene „ühistransport” ja oh ime, 150m kõndida ning pileti saab lunastatud kõigest 13,60€ eest. Kaks ümberistumist ja ma jõuan ühistranspordiga kiiremini kohale kui takso oleksin jõudnudki, sest rongi/trammi liiklus läheb maa alt, samal ajal kui tänavatel on ummikud. Ma ei mäleta, millal ma viimati ühistranspordiga sõitsin ja ma ei julge päris mürki võtta, aga ma arvan, et ma pole vist välismaal olles kunagi sõitnudki. Minu üllatuseks olid trammid/rongid VÄGA puhtad. Piisavalt hapnikku ja ei olnud ülerahvastatud nagu meil Szolnoki liinil, kus kui jumal annab, pääsed istuma, ja kui ei anna, seisad kaasmaalastega umbses trollis külg külje kõrval püsti nagu Laulupeol.
Jõudsin kell 19:00 kenasti hotelli, samal ajal avati ka Adele kontserdi uksed. Kuna alguses nagunii midagi ei toimu, mõtlesin, et mis seal ikka – lähen ja uurin, kui veab, ostan piletid juba tänaseks ja kui ei, ostan kohapealt homseks. Peale seda ebaõnnestunud Poolas toimunud Beyonce kontserti ma esimese südamekindlusega just Viagogo platvormilt pileteid ostma ei tõtanud. Esimesest infopunktist, kuhu läksin, küsisin, kas tänaseks on veel pileteid ja kust neid osta saab. Öeldi, et kontsert pole välja müüdud ning kohapeal on ainus võimalus osta Gate 15. Siht silme ees, rühtisin lai naeratus näol Gate 15 suunas. Gate 15 juurde aga ilma turvakontrollita ei saanud. ..Ma ei saa minna ostma piletit, sest mul ei ole piletit? Sama värava juures olid ka kaks neiut, kes hoidsid silti „2 tickets”. Kahjuks aga ei olnud neil plaanis mitte müüa pileteid, vaid osta nagu minul. Läksin turva juurde uurima, milline on ametlik sait, kust pileteid võiks osta või kas saaksime osta kohe kassast. Ju ma siis selline väike tüütu putukas olin, aga igatahes hakkas turval minust kahju ning just enne, kui ma oleksin Viagogos makse kinnitanud, tuli turva, et võib mind emergency väravast sisse lasta. Ühes minuga said ka mu kaks “uut tuttavat” tasuta peole. Kontserdile jõudes saime kaela korraliku hoovihma, aga see tundus isegi naljakas, arvestades, et me olime endeid tasuta Adele kontserdile sisse snikerdanud. Sometimes lose, always win, eksole.
Adelelt läksin pisut varem ära, et saaks takso peale. Öösel ma siiski ei julgenud üksinda ülemäära liikuda. Ammugi siis klubisse minna. Nagu selgus, siis minusuguseid, kes võõras riigis üksinda ööklubisse minna ei julge on oluliselt rohkem. Instagrami pollis, millele vastas pea 8000 inimest, vastas 74% , et ei julgeks üksinda ööklubisse minna. Seejuures 26%, kes julgesid, oli pealt vaadates valdavalt mehed.
München – Day 2
Kuna eelmisel päeval sain varakult magama, jõudsin ka varakult linna minna uudistama. Sõitsin taaskord oma trammiga, lai naeratus näol. Käisin poodides ja läksin restosse. Järgneva jupi võtsin enda Instagrami postitusest – sest see on siin juba kenasti kirjas:
„Mind muidugi üllatavad meesterahvad, kes tänaval järgi jooksevad. Eile peale restoranist lahkumist tuli üks meesterahvas koguni riidepoodi järgi. Mõelda vaid kui romantiline! Pilgud kohtusid ja ta tuli mulle riidepoodi järgi, et kohtingule kutsuda! Minu peas aga käis “Taken” film, ainult et minu isa ei ole erivälane, kes mind porduelust päästma tuleks 😀 deidile ma ei läinud, aga täna kuulsin, et kohalike jaoks ongi tavapärane kui näed kedagi, kes meeldib, kutsuda ta välja. Kui kohvi / dinner läks hästi, võite suhtlust jätkata kui ei, siis no hard feelings ja kumbki läheb omateed.”
Too päevane järgi kõndimine oli okei, aga õhtul ma ausalt öeldes ehmatasin küll ära. Kõnnid seal peadpidi oma Google Mapsis, kui keegi jookseb seljatagant ligi. Iseenesest kultuurilisest aspektist väga äge – sulle meeldib keegi? Mine ja astu talle ligi! Pole Tinderit vajagi. Giid muidugi teadis öelda, et see reegel kehtib vaid kohalike jaoks. Alati tasub küsida, kust väljakutsuja pärit on. Kohalikud austavad „no means no” reeglit. Turistide puhul seda garantiid ta kaasa anda ei julgeks.
Ise naersin sõbrannaga telefonis rääkides, et olen vist juba vanainimene – omal ajal oleks ikka julgust nägusa meesterahvaga välja minna – täna aga peale selliseid lähenemiskatseid jagad oma locationit sõbrannaga, et ta teaks, kust sinu laipa tulla otsima kui võõras riigis kadunuks jääd. 😀
Igatahes, et see reis nüüd täiesti igav poleks, googeldasin õhtul välja mingisuguse ööklubi, mis pidavat olema nn day club / night club. Taksojuht viis mind rõõmsalt klubi ukse taha ja poetas mind sinna maha. Kohale jõudsin, oli aga klubi kinni. Sinna jõudsid ka kaks tüdrukut, Laura ja Emilia, kes vahtisid seal sama eksinud imel ringi nagu mina. Nad olid ka tulnud klubisse ja just sel põhjusel, et seal oli lubatud 16+. Kohapeal selgus, et nad siiski sisse ei saa, kuna nad ei olnud täisealised. See pidavat olema luksuslik ja kallis klubi – ma jään siinkohal eriarvamusele, õigem oleks öelda lounge’i laadne toode, ainus , mis tõesti jättis kalli mulje, oli menüü. Mitte mitmekülgse valiku poolest, vaid hinnakirja. Tegin seal ühe pokaali mulli ja mõtlesin, et lähen edasi. Samal pilgul kui ma välja astusin, jalutasid Laura ja Emilia mulle vastu ning rääkisid, et lähevad vaatavad järgmist ööklubi. Sinna oli vaja 1,5 kilomeetrit jalutada ja nagu näha, oli minus piisavalt uudishimu ja tahtmist, et see teekond kontsakingadega ette võtta. Teepeal tegime vahepeal ka pildid. Mina neist, Laura minust. Kuna nad ise on pärit Berliinist, oskasid nad kohalikust elust palju rääkida. Näiteks.. on seal väga mitmed klubid, kus täisealised ja 16+ käivad koos klubis. Eristab siis lisaks vanusele neid isikuid ka käepael. Täiskasvanutel on ühte värvi, alaealistel teist. Mis aga teeb asja huvitavaks, on see, et alaealised võivad juua alkoholi. Osta mitte, aga tarbida. Mitte puhast alkoholi, aga näiteks õlu sprite’ga. Mimosat. Aperol Spritzi. Puhast viinapitsi ei tohi, aga kokteilina on lubatud. Ma juba kartsin, et mul alaealiste jootmise tõttu probleeme tekib, aga küsisin ka giidilt järgi ning tõepoolest – tüdrukud rääkisid tõtt. Pikalt me ühine pidu siiski ei kestnud. Tänasin neid tuuri eest ja läksin restorani sööma ning peale seda hotelli puhkama.
München – Day 3.
Ants rõhutas esimesel päeval, et ma kindlasti Nymphenburg Palace’i tuuri ära broneeriks. Esimesel õhtul saabudes viskasin pilgu peale, aga mõtlesin, et tegelen hommikul rahulikult sellega. Järgmise päeva hommikul aga polnud mingit mõtet tegeleda, sest kõik oli selleks ajaks juba välja müüdud. Ka järgmiseks päevaks polnud enam midagi saadaval. Esimene võimalus oleks olnud esmaspäeva õhtul, aga mul oli juba esmaspäeva varahommikul tagasilend. Õnneks on mul Girl Math, mis ütles, et kui ma Adele piletite pealt nii palju säästsin, siis see on enam kui mõistlik, kui ma võtan endale privaattuuri giidiga. Tavapilet oleks olnud 72 eurot, privaattuur tuli koos muuseumi piletitega ca 400 euro ringi. Samas oleks võinud sama tuuri võtta ka suurem seltskond – 5 inimese peale oleks see eelarveliselt väga mõistlik ja mugav lahendus olnud. Lisaks transfeer hotelli ja tagasi ning kogu ajakava tehakse täpselt sinu järgi – tahad kuskil kauem olla, ole. Kuskil hakkab igav – lähme järgmisse kohta edasi.
Ma oleks vist pidanud tegema selfiesid, sest need pildid tekitasid väga palju segadust – olin ma siis üksinda reisil või ei olnud? Need pildid tegi minu giid. Ma olin tema ainuke klient, nii et muidugi oli tal aega, et minust pilte klõpsida. Lisaks tekkis tal endal mingi hasartlik huvi teha ka ise järjest paremaid ja paremaid pilte.
Hotelli ees küsis giid, et kas oleksin nõus tegema ühe selfie koos ka – tegime! See oli ka ühtlasi ainuke ühine pilt, mille koos tegime.
Originaal tuuris oleks pidanud olema meil 5. asukoha külastus. Kuna me liikusime oluliselt kiiremas tempos, jõudsime läbi käia Nymphenburg Palace’i, BMW muuseumis, Munich Olympic pargis, Marienplatzil, kohalikul turul, vanalinnas ja mitmes erinevas beergardenis. Viimases, kus ka kohalike muusikutega pildi tegin, pidi olema nn algupärane beergarden. Õllekannu hoidmist õpetati vahetult enne pildi tegemist kenasti selgeks ning omavahel öeldes, seda 1l õllekannu ei ole teab mis tore liiga pikalt käes hoida. Samuti ei kujutaks ette, et oleksin selle 1l õlle ära joonud. Küll aga on see kindlasti must be, mida Münchenis teha – arvestades nende oktooberfesti tausta.
Kui tuur läbi sai, läksin taaskord trammiga uudistama linnapeale ja lootsin nüüd oma Baieri kleidi ära osta, mida eelmisel päeval proovimas käisin. Ma muidugi mõtlesin, et esimest ikka kohe ära ei osta, et tahan veel erinevaid variante näha. Nali aga nagu ikka minu kulul – kõik poed olid pühapäeval kinni.
Samuti saaks naerda ka selle pildi üle, mida ma oma Instagrami storys jagasin. Emilia ja Laura, kellega möödundu õhtul tutvusin, teadsid rääkida, et Baieri kleitidel on oma traditsioon vöö kandmisega. Mina oma pildil käiksin ringi nagu oleksin alles neitsi. Traditsiooniliselt anti vöö paigutusega aga edasi suhte staatus – lesk, abielus, suhtes, neitsi. Keskel, nagu mina oma pildil vööd kannan, kannavad ainult neitsid – it’s a miracle! 😀
Üksinda reisimine kogemus oli väga lahe. Ma tõesti arvasin, et raudselt eksin ära, jään lennukist maha ja mind röövitakse ära – tegelikult oli kõik aga super lihtne. Nii nagu ma ka oma postituses ütlesin – kui sa saad võõras linnas üksinda hakkama, mõtle kui lihtne sul veel kodus on? Ma päriselt arvan nii. Seetõttu ma ka ei mõista seda „paanikat”, mis vallalise staatusega kaasas käib 30+ vanusest alates. Okei, mul on see eelis, et mul on laps olemas ja „bioloogiline kell ei tiksu” – või noh, tiksub ka, aga mul on elutöö juba tehtud ning minu jaoks ei ole see probleem, kui Mia jääbki minu ainukeseks lapseks. Samas võivad need naised/mehed, kellel veel ei ole 30+ eas lapsi, lohutada end sellega, et on ka väga palju neid inimesi, kelle jaoks eelnevast elust lapsed on probleem. Nii et teistpidi võib see “kohtingumaailmas” anda teile eelise.
Järgmise päeva hommikul jõudsin tagasi Eestisse ja võtsin ette järgmised väljakutsed.
Ühe väljakutsena pakuti mulle Bachata kursuseid. Liina Kolomainen, kellest ma väga lugu pean, kirjutas kohe, kui nägi Instagramis seda valikut pakutute “mida vallalisena pead tegema” variantide seas. Liina soovitas mulle enda eratreenerit ning rääkis, kui äge Bachata kommuun on. Yes-(wo)man nagu ma nüüd olen, siis ega ma pikalt ei mõelnud ning kirjutasin Rainerile, et tahaksin tulla personaaltundi. Esimese proovitunni tegime juba möödunud nädalal ja täna lähen juba järgmisse trenni. Omavahel öeldes, ma arvan, et ma ülemäära kehv selles ei olnud, ülemäära suurepärane ka kindlasti mitte. Samas ma arvan, et ma lõhkerdasin pool ajast naerda. Kui ma peale selle veel tantsusammud selgeks saan, on see väljakutse oma eesmärgi kohe kindlasti täitnud.
Liinast rääkides. Meil on Liinaga muidugi üks kihlvedu ka käimas. Kui rääkisin talle, et oleme Ristoga lahku kolinud, oli ta veendunud, et ega ma kauaks ikka vallaliseks ei jää. Vedasime koguni kihla 5000 euro peale, et ma ei lähe uude suhtesse vähemalt kuni eelmisest suhtest pole pool aastat möödas. Mulle meeldib, et tal minusse nii palju usku oli.. or not.😀 Kalendrisse panin igatahes suurest hirmust kirja, et ma jumala eest enne 26. septemberit suhtesse ei astuks. Enam palju pole jäänud.. 😀
Kui ma nüüd vähegi suudaks aktiivsem olla, jõuaks lõpuks nende põnevamate väljakutseteni ka, mida siiani Instagrami vahendusel jaganud ei ole.
Kusjuures täna, kui see nali on veidi lahtunud, mõtlen ise ka, et kas ma olen ikka normaalne inimene, et ma üldse sellega naljaga kaasa läksin? Samas – kui see teekond mulle nii palju nalja pakkus, miks poleks pidanud? Kui mitte nüüd, siis millal veel? ..samal õhtul kui Eestisse jõudsin, täitsin ära ka oma järgmise väljakutse, mida arvasin, et ma mitte kunagi ei tee. Võta näpust. Elu on üllatusi täis.
Lisa kommentaar