Ma olen selle kolmanda väljakutse jagamisega kõige rohkem viivitanud. Samas tundub sellest juba üksjagu möödas ka, et mis ma siin ikka tagasiulatuvalt heietan, sest see sai tegelikkuses täidetud veel samal õhtul kui Münchenist koju jõudsin. 

Kui sa juba korra oled hakanud mingeid väljakutseid esitama ja täitma.. siis need „valehäbid” ja barjäärid muutuvad kuidagi väheoluliseks. Mulle tõesti meeldivad need „mine mugavustsoonist välja” väljakutsed, nii et kui ma Tinderist blocki sain, panin Instagramis follow sellele Tinderi meesterahvale, kelle profiili ma esimeses postituses kiitsin. Tõepoolest – tema enesetutvustus Tinderis oli oluliselt sõnaosavam kui enamik inimeste CV-sid (ja ma olen neid üksjagu läbitöötanud  nii Postimehes kui Tallinkis). Ei võtnud väga palju aega kui minu Instagrami DM-i saabus uus sõnum. Rääkisin talle puhtsüdamlikult ära, et mul on käsil eksperiment. Õigemini ülemäära pikalt ei olnud ka seda tarvis talle selgitada, kuna samal ajal toimus  mul Instragramis Q&A, siis ta jõudis end juba ise toimuvaga kenasti kurssi viia. Kui meie vestlus lõppes ettepanekuga minna välja, nõustusin, öeldes, et tulen, kuna tahan oma kolmandat väljakutset täita – minna võhivõõraga deidile. 

Kuna see ei ole tema väljakutse ning tema vestlusi ei pea paslikuks siinkohal avaldada, siis nõustusin selle deidiga tingimustel, et see kestab 1 tunni. Parimal juhul on väga hästi sisustatud tund aega, halvimal juhul never see you again. Ta oli sellega päri ning läksime Härga. Jutt jooksis ja tunnike saigi nipsti läbi. Läksime kumbki omateed. Mina Antsuga välja ja tema sai oma tööde ja tegemistega jätkata. Tunni pärast kirjutas ta  mulle uuesti, et kui soovin kohtingut jätkata, siis ta on oma tegemistega ühele poole saanud. Mul ja elul olid selleks ajaks mulle juba uued plaanid varuks ning tänasin kutse eest, aga keeldusin. Jäädes lõpuni ausaks, siis ma olen ühe korra temaga veel väljas käinud – tal oli üks põnev kohting tulemas ja ma tahtsin sellest rohkem kuulda. Ausalt öeldes on suur kiusatus seda siin jagada, aga kuna siin on nii palju detaile, kus keegi võiks end ära tunda, siis ma parema meelega olen igaks juhuks vait. 😀

Igatahes – CHECK ✅. Ma pole elus käinud ühegi võhivõõraga deidil. Pole ühtegi pimekohtingut, kokku sobitatud kohtingut või jumal teab, mil muul viisil veel tutvust sobitatakse, teinud. Samas tuleb tõdeda, et see oli väljakutsena super naljakas. Enne deidile minekut rääkisin kahe sõbrannaga ja naersime kõik, et ma olen vanas eas veel hulluks läinud. Olgu öeldud, et ma olen kuulnud igasuguseid õuduslugusid Tinderi kohtingutest, nii et usk Tinderisse ei peaks olema veel kadunud – tundub, et ka sinna satub normaalseid inimesi. Iseasi, kas Sul on nii palju õnne on, et see normaalne inimene Sinu ka üles leiab 😀

Tänaseks olen täitnud ära suisa viis väljakutset: 

✅ Teinud endale Tinder

✅ Sooloreis

✅ Käinud Tinder deidil 

✅ Rega end Bachata kursustele

✅ Hetkel seda postitust tehes olen Piradose stuudios..

Nii et „ametlikult” võin nüüd öelda, et minupoolt on lubadused täidetud ning selle väljakutse võib nüüd lõppenuks kuulutada, aga mõnes mõttes nii nagu elu, nii läheb ka see väljakutse edasi ja nagu näha, siis lähen naerdes vooluga kaasa.

Laupäeval läksime Elvasse „Meelte videviku” festivalile, mis algas kell 18:00 ning lõppes 06:00. Esiteks, ma tavaliselt ei oleks viitsinud sellist teekonda ette võttagi. Teiseks, mingi hetk tekkis mul lihtsalt tunne, et ma tahan koju minna. Olgugi, et meil oli sõbrannadega võetud majutus Elvasse, kogunes see tunne, et „ma tahan tagasi Tallinna” minus üha enam. Järgmine hetk jäin mõtlema, et aga oot – miks ma ei võiks minna? Ma võin ju kasvõi Tartust bussiga minna Tallinnasse – see on nagunii 10x ohutum kui üksinda Münchenis seigelda. Kuna Ants ise läks Kambjasse, oli ta lahkesti nõus mind paar tundi lõbustama. Esmalt viis mind bussijaama, kus me veendusime, et tõepoolest kella 22:00 buss on välja müüdud. Seejärel hakkasime plaani pidama, et kas võtame Tartusse majutuse või lähen 02:30 bussile. Ostsin igaks juhuks bussipileti ära, sest Pride’i tõttu oli ka poole kolmesele bussile järgi vaid kaks vaba kohta. Läksime vahepealset aega sisustama Kampusesse ning meiega liitus ka Karolin. Kuna Antsule ööklubid ei meeldi, aga mina tahtsin tantsima minna, siis leppisime kokku, et Ants läheb külastab oma sugulasi ning meie Karoliniga saame täpselt tunniks ajaks Maasikasse tantsima minna. Olgugi, et ka Karolin on vallaline, siis mehi otsima me sinna ei läinud – vastupidi, kõik ettepanekud tutvumiseks, said viisakalt eitava vastuse ning me võtsime sellest tunnist maksimusi ja tantsisime kahekesi nagu homset ei oleks. Täpselt kell 02:00 oli Ants kõpsti Maasika ees ning teekond bussijaama ja omakorda Tallinnasse võis alata. Kas ma varem oleksin keset ööd bussiga Tallinna poole sõitma hakanud? Ma pigem kahtlen. Täna – miks mitte! 

Eile käisin üksinda ujumas. Ma ei ole lapsest saadik käinud üksinda ujumas ja ma ei suuda välja mõelda, miks ma EI OLE seda teinud? Lapsena ei vajanud mingit küljeluud – sõbrannat, sõpra või meest. Milleks täna on vaja? Istu lihtsalt autosse ja mine! 

Sama on kinno minekuga. Ma pole kunagi käinud üksinda kinos. Samas hakkasin mõtlema, et vaadates kui palju me Miaga suudame ühe kinokülastuse aeg laristada, siis üksinda minek on boonusena ju veel täielik kokkuhoid 😀 

Neid asju on jaburalt palju, mida ma EI OLE teinud. Ja mida ma kindlasti kavatsen teha. 

Igatahes, ma olen väga tänulik selle väljakutse eest. Mida ma soovitaksin järgmisele sõbrale või sõbrannale, kes läheb lahku? Tee sama väljakutse! Sul ei tule endal häid mõtted? Las Sinu sõbrad/sõbrannad esitavad Sulle need väljakutsed – Sa ei pea magama kellegi võõraga või tegema midagi labast. Mine ja avasta maailma – üksinda on niisamuti tore. Naudi teekonda. Elu on seiklus! 


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga