Me jõudsime vahepeal esimese episoodi välja anda ning ka väikse esitluspeo teha. Millised on siis muljed kogu selle virr-varri keskel? Ütleme nii, et me mõlemad lõime neljapäeval pisut põnnama.
Esitluspeo hommikul tegi Kristina enda Instragrami close friends story, et tegelt talle ei meeldigi tele teha, vaid ta on ikka südamest nii raadioinimene. Nii et kui keegi tuleb ja ütleb, et nii nõmedad olete, on hea enesekaitseks öelda, et “Ega ma ise ütlesin juba enne, et mulle ei meeldigi tele teha!” Täpselt sama tegi Kristina ka “Nädal Kristinaga” saate eel – okei, siis ajas teda kõige rohkem närvi Hugo oma “lagi ja põrand” küsimustega, aga kaitsemehhanism on sisuliselt sama – “Kui te ütlete, et ma olen nõme, siis the joke is on you, ma ütlesin ise juba ennem!”
Ja mis seal salata – eks mulle tuli ka närv sisse. Minu õnneks või õnnetuseks ei olnud mul aga üle mõtlemiseks aega, kuna otsustasime viimasel hetkel, et teeme väikese ühisvaatamise Coca-Cola Plaza sviidis. Meile omaselt sündis see sisuliselt loetud minutid enne episoodi väljaandmist, mis tähendas, et mul oli üksjagu viimase hetke jooksmist. Samas tuleb tõdeda, et kahe päevase etteteatamise aja kohta õnnestus kõik täitsa hästi.
Seejuures, südamest suur tänu Coca-Cola Hellenic, Coca-Cola Plaza/Apollo Kino, Kroonika ja Tai Boh, et Te sellised kiirreageerijad olete!
Peale esikat saime Kristinaga aru, et põdesime niisama üle. Saime nii palju positiivset tagasisidet nii saalisviibijatelt kui ka inimestelt kodudes. Muidugi jagas Anu meiega intervjuu ajal, et heitis pilgu ka kommentaariumitesse ja seal olid just meesterahvad end üles kütnud stiilis “Mida need plikad üldse ehitusest teavad!”
Õige vastus on: Ega ei teagi! Ja see just teebki selle teekonna huvitavaks ja lõbusaks (Ok, lõbusaks teeb tegelikult Kristina, aga noh). Mind ajas muidugi südamest naerma kuidas Kristina vastas Anule nende kommentaaride peale, et muidugi ehitame me kõik ise ja tal on varsti ehitajapaberid taskus ja töökoht Soomes soolas, et on ju äge!
Milline nägi välja aga meie esimene võttepäev?
Mina olin pisut rohkem vist ärevil kui Kristina. Kuna olin pikalt maadelnud hingamisteede haiguste käes, siis minu esimene tööpäev haigusjärgselt algas “Teeme koos!” salvestusega. Ma polnud üldse kindel, kas ma suudangi neid füüsilisi tööülesandeid täita ilma et hakkaksin lõõtsutama nagu oleksin jala kõik need 9 korrust üles kõndinud. Ega meid esimesel päeval ülemäära ka ei hellitatud. Hakkasime kohe rõõmsalt seintelt tapeeti maha kakkuma, kappe välja peksma ja siis jõudsime meie Achilleuse kannani – selle kuradima malm vannini.. Samal ajal tundus nagu oleks meil lahtiste uste päevad käimas – gaasifirma tuli gaasi kinni panema, köögi firma kööki mõõtma, siis elektrik, KÜ esimees ning meie enda võttemeeskond. Ütleme nii, et oli ikka korralik wake-up call pikast “puhkusest”.
Kui igas episoodis esitab Coolbet meile ühe challange’i, mida peame Kristinaga täitma, siis me ei teadnud lõpuni välja, kas meie saate toimetaja valib esimeseks väljakutseks tapeedi maha kiskumise või vanni välja lõhkumise. Thank god, et ta viimast ei valinud. Selle vanni lõhkumisega ei saanud me kuidagi hakkama. Ilmselt on see esimese episoodi üks kõige naljakamaid momente üldse.
Vanni välja lõhkumisele saad kaasa elada Kroonika vahendusel. Vaata SIIT
Mida arvab aga Kristina esimesest võttepäevast?
Kristina: “Ma olen ikkagi päris läbi.. samas tegelt oli hästi äge. Ma pole varem kunagi ise ehitanud midagi ja minu üllatuseks oli kõik palju lihtsam kui ma kartsin. Esimene ülesanne oli muidugi väga kerge – tapeedi maha võtmine. See auruti, millega magamistoast tapeeti maha võtsin, see võiks mul kodus olla. Siis ei oleks kellelgi midagi öelda, et mu riided kortsus on. Sellega tõmbab ikka kõik sirgeks!”
“Eks lõpuks sai väsimus ka võitu. Varajane äratus kell 7 hommikul ning sellele järgnes täispikk päev võtetel. Vanni välja lõhkumine – see oli ikka füüsiliselt raske! Peksa palju tahad, see lihtsalt ei lähe katki. Ja see heli – appi, see oli õudne,” lisab Kristina.
Ma tõepoolest sekundeerin Kristinaga.
Tapeedi kakkumine oli mega lihtne. Seda enam, et elutoas oli vaid üks kiht tapeeti. Magamistoas nii lihtsalt ei läinud, pidime auruti appi võtma, aga ka see polnud midagi kontimurdvat. Kui alguses arvasin, et malm vanni me kahekesi välja tassida ei suuda ning kergem on see välja peksta, siis nali minu kulul. Puruks peksta meil seda kuidagi ei õnnestunud, sest seal polnud absoluutselt löögiruumi. (Meie kaitseks võin öelda, et ka mehed jäid hätta, pole me midagi nii nõrgukesed) Siis tuli idee, et saeme veidi, et küll siis läheb lüües puruks.. No sae palju tahad, puruks seda ikka ei peksa. Tõenäoliselt oleks pidanud vanni teistpidi keerama ja siis taguma – aga ausalt, seal vannitoas ei olnud manööverdamiseks ruumi. Sel hetkel oli wc ja vannitoa vahesein täies hiilguses veel püsti. Lõpuks ei jäänudki meil aga muud üle, kui tassida poolkatkine vann välja. Ja no see heli, mis seal kuvaldaga lüües või saagides kostvale tuli – see oli õudne!
Nii nagu ka meedias on juba kirjutatud, saime ka ühe ebameeldiva üllatuse osaliseks. Minu jaoks see otseselt ei olnud üllatus – korterit vaatamas käies nägin akna paledel, et seal on hallitus sees olnud, samas sain ka info, et KÜ on väliseteguri eemaldanud. Sees on vaja puhastus ning renoveerimine endal teha. Dilemma koht oli minu jaoks aga see, et kas rääkida sellest saatest või mitte. Äkki see peletab potentsiaalset ostjat? Samas saate kontekstis peaks ju rääkima ausalt? Otsustasin viimase kasuks. Ka Majavammimees (Kalle Pilt – “Majavamm – puust ja punaseks” raamatu autor) ütles, et inimesed muretsevad hallituse puhul üle, et tegelikult on väga paljudes paneelmajades see täiesti tavapärane nähtus. Lihtsalt sellega tuleks tegeleda. Kaalusime ka varianti, et teha ise hallitustõrje kemikaalidega ära, aga kuna eesmärk on teha korter korda selliselt, et uuel omanikul ei tuleks vanade jamadega tegeleda, otsustasin, et tellime tõrje ikkagi spetsialistidelt. Tõrjetööd tekitasid aga väga korraliku nihke meie graafikus. Kalle kohapeale sai vaatama tulla küll järgmisel päeval, ent esimese vaba tõrje aja saime alles nädal aega hiljem. Mis tähendab, et meie jaoks sisuliselt töö seiskus. Lammutada võib, aga taastada enne tõrjet mitte. Lisaks ei tohi peale tõrjet 12 tundi korteris viibida, seega on võimalik töödega jätkada nädal hiljem laupäeval, mil omakorda pole hea aeg, kuna kortermaja elanikud tahavad ka puhata. Nii et peame praegu paraku hoogu pisut maha võtma.
Mina aga pikalt norutama ei jäänud – kuna meil toimetaja pidi ka vahepeal Eestist ära minema, kasutasin ka ise võimalust ning sõitsin paariks päevaks Hispaaniasse. Tahaks öelda, et akusid laadima, aga tegelikkuses on ka siin toimingud, mis nõuavad tähelepanu. Boonuseks on muidugi vahelduseks lumele seejuures soe päike.
Lisa kommentaar